Kord oli maailmas väike olend, kes roomas mööda maad ega teadnud, et temas peitub valguse seeme. Ta elas aeglaselt ja vaikselt, tundes vaid mulla lõhna ja rohu puudutust. Ometi kandis ta endas saladust, millest ta veel teadlik polnud — hinge igatsust lennata.

Ühel päeval tuli kutse, mida ei saanud enam ignoreerida. See oli sisemine hääl, sosin universumi südamest, mis kutsus teda muutuma. Hirm ja usaldus põimusid — sest et muutumiseks tuleb kõigepealt loobuda sellest, kes sa olid.

Nii puges ta endasse, pimedusse, vaikusesse. Kookon — vaimne varjupaik, aga ka proovilepanek. Seal, kus vana laguneb ja uus alles sünnib.

Ja kui aeg oli küps, kui hing oli puhastunud ja teadvus küpsenud, murdis valgus läbi. Kookon avanes. Mitte surmaks, vaid taassünniks.

Sellest, kes kord roomas, sai lendaja. Liblikas — kerguse, vabaduse ja vaimse ärkamise kehastus.

Liblikas ei karda lühikest elu, sest ta on õppinud kõige sügavamat tõde: iga hetk on igavik, kui sa oled kohal. Tema tiivad on palve — värvides väljendub hinge rõõm, liikumises tänulikkus, ja igas laines on kaja universumi harmooniast. Kui liblikas lendab sinu ellu, toob ta sõnumi: muutumine ei ole kaotus, vaid hingetõus. Ta sosistab, et vana peab lagunema, et uus saaks sündida. Et sinu valgus on peidus su enda kookonis — ja et aeg, mil sa lendad, on lähedal.