Miks on vahel nii raske lahti lasta? Kas oled märganud, kui palju energiat kulub sellele, et hoida kinni millestki, mis on tegelikult juba läbi? Vahel ei ole selleks inimene, töö ega olukord. Vahel hoiame kinni hoopis sellest inimesest, kes me kunagi olime – sellest, kes alati ütles „jah“, kuigi tahtis öelda „ei“, püüdis kõigile meeldida või uskus, et enne tuleb kõik teiste jaoks korda teha ja alles siis võib mõelda iseendale. Ja ometi liigub elu edasi. Meie aga seisame paigal. Mitte sellepärast, et elu ei lubaks edasi minna, vaid sellepärast, et kanname endaga kaasas midagi, mille aeg on tegelikult juba möödas.
„Lase lahti.“ Aga kuidas?
See on üks soovitus, mida kuuleme väga sageli. Minult küsitakse seda küsimust päris tihti. Ma ei usu, et lahtilaskmine sünnib ühe otsusega. Minu jaoks on see protsess. Kõigepealt tuleb endale ausalt tunnistada: „Jah, see teeb mulle haiget.“ või „Jah, see ei teeni mind enam.“ Alles siis saab hakata sellest samm-sammult eemalduma.
Lahtilaskmine ei näe alati ühesugune välja
Vahel tähendab see, et lõpetad kellegi ootamise. Vahel lõpetad endale sama vana loo rääkimise. Vahel tähendab see andestamist – mitte sellepärast, et teine inimene seda vääriks, vaid sellepärast, et sina väärid rahu. Kui lõpetad küsimise „Miks see minuga juhtus?“ ja hakkad küsima „Mida see kogemus mulle õpetas?“, ei kao minevik, kuid ta ei pea enam kandma sama raskust. Siis muutub koorem kogemuseks.
Mida õpetab mulle saatusemaatriks?
Oma töös saatusemaatriksiga olen märganud, et inimesed tulevad vastuseid otsima siis, kui tunnevad, et on kuhugi kinni jäänud. Saatusemaatriks ei võta valu ära, kuid aitab märgata mustreid, mida me ise enam ei näe. Vahel algab muutus just ühest taipamisest.
Miks on see oluline ka käevõru valmistades?
Kui valmistan inimesele personaalse käevõru tema sünnikuupäeva ja saatusemaatriksi põhjal, mõtlen sageli sellele, et iga kivi ei sümboliseeri ainult tugevust. Vahel sümboliseerib ta hoopis valmisolekut millestki lahti lasta. Sest alles siis tekib ruum sellele, mis tahab sinu ellu tulla. Minu jaoks ei ole käevõru lihtsalt ehe. See on väike igapäevane meeldetuletus sellest, milline inimene sa soovid olla. Küsi täna endalt ainult üks küsimus
Millest oled sina valmis lahti laskma, et teha oma ellu ruumi millelegi uuele?
Võib-olla ei pea sa täna kõike muutma. Võib-olla piisab sellest, et oled valmis tegema esimese sammu. Lahtilaskmine ei tähenda unustamist. See tähendab, et sa ei lase minevikul enam otsustada oma tuleviku üle.